Kes taltsutab „punase kuke“?

Oleme suve jooksul kirjutanud LIFE AdaptEST projekti raames arendatavast uuest tuleohukaardist – sisendist, väljundist ja meetodist endast. Arendustööde tulemuse eesmärgiks on tagada meile kõigile turvalisem elukeskkond, maandada võimalikke riske ja hõlbustada päästeteenistuse tööd tuleohtlikul ajal. Aga millega peab Päästeamet tuleohtlikul ajal täpsemalt rinda pistma?

Metsa- ja maastikutulekahjud tabavad meid igal aastal ning on sagedasemad kevadkuudel ja suve alguses. Need on seotud eelkõige lõkete tegemisega, sealhulgas nende järelevalveta jätmisega ning prügi ja muude jäätmete põletamisega. Aprillis sagenevad järsult kulu põletamisest ja laste tegevusest tingitud metsa- ja maastikutulekahjud. Teiste vabas õhus tuvastatud tulekahjude tekkepõhjuste hulka kuuluvad näiteks suitsetamine ja grillimine, aga ka mootorsõidukite kasutamine tuleohtlikus looduses - nende sündmuste osatähtsus on siiski väiksem. Kokku leiab igal aastal aset keskmiselt 650-1000 metsa- ja maastikutulekahju.

Image

Selgelt torkab silma, et taolised tulekahjud toimuvad kõige sagedamini piirkondades, kus on tihe inimasustus ning tulekahjude põhjused enamjaolt inimtekkelised. See omakorda viitab tõsiasjale, et enamik metsa- ja maastikutulekahjudest oleks ära hoitavad, kui inimesed suudaksid käituda vastutustundlikult ja järgiksid tuleohutusreegleid ka looduses. Kahjuks inimesed seda alati ei suuda või ei taha. 

Metsa- ja maastikutulekahjude ning kõigi teiste väljaspool hoonet toimuvate tulekahjude puhul on äärmiselt oluline tegur veel ilmastik. Sademete vähesus, tuul, õhutemperatuur, kastepunkti temperatuur ja õhuniiskuse defitsiit – „soodsate“ kombinatsioonide juures suurendavad need tuleohtu ja võimendavad juba süttinud tulekahju kiiret ja ulatuslikku levikut. Lisaks näitab Päästeameti statistika, et kõrgemate tuleohuindeksi väärtuste püsimine pikemaajaliselt on just see, millega kaasneb enam metsa- ja maatikutulekahjusid. Seetõttu on Päästeamet sunnitud suvisel ajal, kui tuleoht muutub looduse nö läbikuivamise tõttu äärmiselt suureks, piirama oluliselt inimeste tegevust looduses. Karmina tunduvat ennetustegevust on tarvis, et hoida ja kaitsta loodust, aga ka inimeste endi tervist ja vara, mis võivad metsa- ja maastikutulekahjude tõttu kannatada saada. Lisaks võib ulatuslik ja kauakestev võitlus „punase kukega“ metsas ja maastikul panna tõsiselt proovile Päästeameti üleüldise elupäästevõimekuse. 

Inimtegevuse piiramist looduses ei tehta kindlasti mitte kergekäeliselt. Vastava otsuse vastuvõtmiseks on tarvis väga mõjuvaid põhjusi ja riskide sügavat analüüsi. Otsustusprotsessi üheks oluliseks ja lahutamatuks osaks on ilmavaatluste ja -prognoosidega kursis olemine. Mida täpsemalt suudetakse määratleda, millises piirkonnas ja kui kaua tuleoht kõrge püsib, seda paremini saab piiritleda ka piirangutega ala ehk teisisõnu ei pea keelde laiendama sinna, kus neid vaja polekski. Seetõttu ootabki Päästeamet suure põnevusega uut ja detailsemat tuleohukaarti, mis võimaldaks neil omakorda täpsemaid otsuseid vastu võtta tuleohtliku aja kehtestamisel ja lõpetamisel.