Otsime lahendusi tuleviku veekriiside vältimiseks

Üldiselt oleme Eestis harjunud, et veega on probleeme vähe. Lõuna-Euroopas on aga olukord juba kriitiline ja mure liigub meile aasta-aastalt järjest lähemale. „Veepuudusega seotud väljakutsetega on tark tegeleda enne, kui need kohal on. Seega olemegi LIFE-SIP AdaptESTi projekti raames uurimas võimalusi, kuidas vett targalt taaskasutada. Lõuna-Euroopas kasutatakse heitvett, st puhastatud reovett, näiteks niisutuses või tänavate pesus. Eestis võiks vee taaskasutus rakendust leida tööstuses,“ selgitas reovee teemal doktorikraadi kaitsnud Vallo Kõrgmaa Eesti Keskkonnauuringute Keskusest.

Veepuudus Eestis teravneb

Eestis pole veepuudus veel laialdaselt muret tekitanud, kuid kliimamuutuste ja inimtegevuse mõju tõttu on näha, et veekogud muutuvad tulevikus üha haavatavamaks. Põhjavee kvaliteedi halvenemine ja magevee varude vähenemine on globaalsed probleemid, kuid nende ulatus on Eestis juba teatud piirkondades märgatav.

Kõrgmaa toob välja, et Tallinna lähedal võib põhjavesi soolaseks muutuda, kui veetarbimine suvel hüppeliselt suureneb. "Põhjaveekihtidesse võib imbuda soolast merevett, mis võib muuta joogivee kvaliteeti halvemaks," selgitab Kõrgmaa. Seega, isegi kui magevett näib olevat piisavalt, tuleb teadvustada, et veepuudus ja veekvaliteedi langus võivad mõjutada joogivee varusid.

Ida-Virumaa joogivee väljakutsed ja uued võimalused

Ida-Virumaal on olukord  veega juba praegu keeruline. "Põlevkivikaevanduste tõttu on piirkonnas põhjavesi muutunud joogiks kõlbmatuks," räägib Kõrgmaa. "Kuna laialdane kaevandustegevus on kahjustanud põhjavee kvaliteeti, on Ida-Virumaal olnud juba pikka aega keeruline leida kvaliteetset joogivett." Kõrgmaa toob välja, et kaevandamine on põhjustanud nii veetaseme languse kui ka vee keemilise koostise muutumise, mis teeb veepuhastamise keeruliseks ja kulukaks. Seetõttu on vaja otsida alternatiivseid lahendusi, et tagada puhas joogivesi ja säilitada piirkonna elukeskkond.

Ida-Virumaal on endisele põlevkivikaevandusalale tekkimas 110 hektari suurune ja 5,6 miljonit kuupmeetrit vett mahutav Viivikonna tehisjärv. Ööpäevas hakkab järvest välja voolama umbes 3000 kuupmeetrit vett. „Kuigi põlevkivikaevanduste mõju tõttu on tehisjärve vesi algselt joogiks kõlbmatu, pakub järv võimaluse veevarusid täiendada. LIFE-SIP AdaptEST projektis uurime, kas järve vett saab kasutada põhjavee varude täiendamiseks või otse joogivee tootmiseks,“ selgitab Vallo Kõrgmaa. 
„Vasavere piirkond kasutab joogiveeks põhjavee varusid, mille liiga suur ammutamine ohustab mitmete kaitsealuste järvede seisundit,“ lisab Kõrgmaa. „Maakonda kavandatakse ka uusi tööstusi, mis suurendavad veelgi vajadust vee järele. Seetõttu on nutikate ja jätkusuutlike lahenduste leidmine hädavajalik.“

Kõrgmaa juhib tähelepanu järve ökoloogilistele piirangutele: „Tehisjärve kaldad on küll liiga järsud, et seal saaks kujuneda rikkalik veetaimestik ja elurikkus, kuid see võib siiski olla oluline veeallikas nii tööstusele kui ka kohalikele elanikele.“

Veepuudust aitab leevendada taaskasutamine

Projektis LIFE-SIP AdaptEST uuritakse, kuidas vee taaskasutus saab aidata lahendada veepuuduse probleeme Eestis, keskendudes puhastatud reovee, kaevandusvee ja kalakasvatusvee taaskasutamisele tööstuslikus kontekstis. TalTechi teadlased koostöös Mativesi OÜ ja Eesti Maaülikooli teadlastega testivad erinevaid tehnoloogilisi lahendusi, sealhulgas ultra- ja nanofiltratsiooni, et arendada välja kõige ohutumaid ja kuluefektiivseid meetodeid vee taaskasutamiseks. 

Karin Pachel, vee- ja keskkonnatehnika kaasprofessor TalTechist, tõdeb: "Taaskasutusvesi on sageli stabiilsema kvaliteediga ja selle ringlusse võtmine õige, sobiva tehnoloogiaga võib kujuneda odavamaks kui pinnavesi, mille puhastamine on tihti keerulisem. See aitab mitte ainult säästa vett, vaid ka vähendada kulusid, mis on seotud ressursimaksudega ja infrastruktuuri investeeringutega."

Kuna Eestis pole taaskasutatava vee kvaliteedinõuded veel kehtestatud ja nõuded sõltuvad vee kasutuskohast, uuritakse projektis eri taaskasutuslahenduste tasuvust. "Näiteks tööstuses ei ole alati vajalik vee joogikõlblikkus, mis eeldatavalt muudab taaskasutuslahendused taskukohasemaks," lisab Pachel. 

Kalakasvatus ja hüdropoonika on näited sellest, kuidas vee taaskasutus võib olla mitmekülgne lahendus. Kalakasvatuses tekkiv reovesi, mis sisaldab rohkelt toitaineid, saab olla väärtuslik ressurss taimede kasvatamiseks hüdropoonilises süsteemis ((hüdropoonika e vesiaiandus on meetod taimede kasvatamiseks ilma mullata, kasutades selle asemel mineraalsete toitainete lahuseid). Nii kulub vett vähem ning protsess muutub keskkonnasõbralikumaks. 

Professor Mait Kriipsalu eestvedamisel Eesti Maaülikoolis tehtavad katsed uurivad sademevee kasutamist kalakasvatuseks ning kalakasvatuse reovee kasutamist hüdropoonikas. Kriipsalu selgitab: „Hüdropooniline süsteem vähendab veekasutust ja muudab protsessi keskkonnasõbralikumaks. Kalakasvatuse vesi, mille puhastamiseks tuleks muidu teha suuri kulutusi, saab taimede poolt toitainetest puhtamaks ‘filtreeritud’ ja seda saab omakorda uuesti kalakasvatuses kasutada. Selle tulemusena on võimalik vett väga kaua ringluses hoida, vähendades nii vajadust uue vee järele kui ka reostust," lisab Kriipsalu.

Eestis tuleb arvestada, et Lõuna-Euroopa stiilis vee taaskasutus põllumajanduses võib olla keeruline. "Meil on suur osa põllumaast liigniiske ning vajab hoopis maaparandust kuivendamiseks," selgitab professor. "Põllumajanduses tuleb tagada ka toiduohutus, mistõttu peab taaskasutatud vesi olema väga puhas, et toiduahelasse ei satuks ohtlikke aineid, mis võiksid mõjutada toidu kvaliteeti ja tervist. See muudab vee kallimaks," lisab Kriipsalu.