Jahimehed toetamas kliimamuutustega kohanemist Alam-Pedjal

Kliimamuutustega kohanemine ei tähenda üksnes inimeste harjumuste ja tegevuste muutmist, vaid ka looduse tasakaalu hoidmist. Alam-Pedja looduskaitsealal on selles protsessis oluline roll jahimeestel, kes aitavad kaasa väikekiskjate ja kobraste arvukuse reguleerimisega. Nii tagatakse, et nende liikide liigne aktiivsus ei ohustaks ala teiste kaitse-eesmärkide saavutamist.

Möödunud aasta jooksul on tehtud esimesed tõsisemad sammud. 2024. aasta kevad-talvel kavandati väikekiskjate püügipiirkonnad ning alustati esimeste katsetustega. Ülesanne ei olnud lihtne, sest suurtes loodusmaastikes on lõksude regulaarne kontrollimine keeruline. Kõik osalejad tegutsevad vabatahtlikult oma muude igapäevaste kohustuste kõrvalt, mistõttu ei ole võimalik iga päev kilomeetreid mööda soid ja metsi läbida.

Pärast esimese katsehooaja lõppu 2024. aasta sügisel tehti vajalikke muudatusi ning mindi vastu esimesele täispikale püügiperioodile 2024/25 talvel. Olud olid rasked – kõrge veetase ja vähene lumi raskendasid nii küttimist kui ka seiret. Siiski kütiti veebruari lõpuks 2 rebast, 4 kährikkoera ja 13 metsnugist. See ei ole küll suur arv, ent loodusmaastikes, kus kiskjate kodupiirkonnad on laiad, võib juba ühe isendi eemaldamine aidata kaasa mitmete maaspesitsevate lindude pesakondade säilimisele. Algus on tehtud ja edaspidi on põhjust loota paremaid tulemusi.

Lisaks püügile paigaldati kaitsealale mitmeid rajakaameraid, et jälgida väikekiskjate liikumist tedre- ja metsisemängude läheduses ning hoida silma peal LIFE-SIP AdaptEST projekti toel soetatud lõksudel. Kaamerad asuvad sihtkaitsevööndites, kus inimeste liikumine pesitsusajal on keelatud, mistõttu kaameratele lehvitama minna ei tohi – see oleks seaduserikkumine.

Kaamerad on andnud põnevaid vaateid metsaelanike igapäevaelust. Näiteks avastati ühe tedremängu platsil sulgi, mis viitas kukkede arvukuse vähenemisele. Kaamerapiltide võrdlemisel kinnistus kahtlus, et üks kukk oli langenud kiskja saagiks. Kuigi murdja ise pildile ei jäänud, ilmus paar päeva hiljem kaadrisse rebasest nuuskija – juhus või mitte, ei tea.

Kobrastega on seni tegeldud tagasihoidlikumalt. 2024. aasta sügisel eemaldati mõned tammid Karisto ojalt, et Emajõest Laeva jõkke tõusvatel kaladel oleks vaba tee liikumiseks. Sügise saabudes on plaanis kobrastega taas tegeleda ning seejärel jätkata väikekiskjate ohjamise uue hooajaga.

Mõne aasta pärast on võimalik hinnata, kas senised pingutused on aidanud kaasa maaspesitsevate lindude arvukuse suurenemisele. Jahimeeste roll Alam-Pedjal on seega palju enamat kui saakloomade küttimine – see on panus looduse tasakaalu ja kliimamuutustega kohanemise pikaajalisse protsessi.